Korduma kippuvad küsimused

Diagnoositud söömishäireid on uurimuste kohaselt mõnel protsendil elanikkonnast, kuid häirunud söömiskäitumist esineb märkimisväärselt enam ning selle kohta statistika puudub.

Kõigile söömishäiretele on iseloomulik rahulolematus oma kehaga; tunne, et ei ole toitu ega puhkust ära teeninud ning alaväärsustunne oma keha suhtes.

Söömishäired erinevad indiviidipõhiselt ning need võivad olla ebatüüpilised, kuid üldiselt võib need jagada kolme rühma:

Anoreksia — söömisest keeldumine ning tugev piiramine.

Buliimia — söömise piiramine + kontrolli kaotamine + kompenseeriv käitumine (kas toidu väljutamine oksendamise, diureetikumide, lahtistite abil või ülemäärase treenimise, saunas higistamise vms abil).

Ülesöömishäire (binge eating) — kontrollimatud söömishood, millega süüakse ebatavaliselt suures koguses toitu ning millega kaasneb süü- ja häbitunne.

On söömishäireid, mis pole ametlikult diagnoositavad, kuid viitavad samuti häirunud söömiskäitumisele:

Ortoreksia — kinnisidee süüa ainult õigeid toite ja vältida valesid. See on uuema aja söömishäire, kus põhirõhk pole niivõrd toidu kogusel ja kaloraažil, kuivõrd toidu koostisel. Ortoreksia on sama tõsine probleem kui teised söömishäired.

Bigoreksia ehk lihasdüsmorfia — peamiselt meestel esinev häire, kus oma keha tajutakse ebapiisavalt lihaselise ja muskulatuursena. Sageli kasutavad selle häire all kannatajad steroide, diureetikume ning kõhulahtisteid.

Kõige enamlevinum on ebatüüpilise söömishäire vorm, kas diagnoositud või diagnoosimata.

Kehakaalu põhjal pole võimalik aru saada, kas inimesel esineb söömishäire või ei. Söömishäireid esineb nii alakaaluliste, ülekaaluliste kui ka normaalkaaluliste inimeste seas. Kuna tegemist on mõtlemise ja tajuhäiretega, on oluline, kuidas inimene mõtleb toidust ning millisena ta tajub oma keha.

Söömishäiretega kaasnev emotsioon on häbitunne ning seetõttu söömishäiretega inimesed kipuvad häiret varjama. Kuna tegemist on tajuhäirega, pole söömishäirega inimene tavaliselt võimeline aru saama, et tegemist on haigusega.

Ohumärgid on:

• Lapse kehakaal ja areng jääb eakaaslastest maha (10–14-aastastel)

• Laps kaebab kõhuvalu, iivelduse ja kõhukinnisuse üle, aga ütleb, et ta sööb normaalselt

• Ülemäärane dieedipidamine ning teatud toitudest hoidumine (liha, või, piim, munad jne)

• Ülemäärane treenimine ja suutmatus füüsiliselt paigal püsida

• Kalorite lugemine ning täpsed teadmised toiduainete kaloraažist

Toiduvalik iseenesest ei viita söömishäirele. Oluline on jälgida, millistel põhjustel laps teatud toitudest keeldub. Näiteks kui laps on vegan eetilistel kaalutlustel, siis see ei viita häirunud söömiskäitumisele.

Kui aga laps hakkab keelduma teatud toitudest põhjendusega, et need on paksuks tegevad või valed, ning toitude valimine muutub väga jäigaks nii et see segab normaalset elu, võiks nõu küsida spetsialistilt.

Dieedipidamine otseselt ei ole söömishäire, küll aga kaasneb mitmete söömishäiretega toidukoguse ja kaloraaži piiramine. Dieedipidamine on sageli söömishäirete eelkäija.

Dieedipidamise muster on pahatihti selline: ranget dieeti peetakse — liiga vähene kaloraaž põhjustab, et aju hakkab vastu töötama — tekib vastupandamatu isu ning järgneb ülesöömine. Sellele järgneb süütunne ning soov pidada järgmist dieeti tahtejõulisemalt — muster kordub algusest peale.

Seega on oluline saavutada elustiil, kus toitumine on normaalne, pole olemas õigeid ega valesid toite ning liikumine ja treenimine on seotud rõõmutundega, mitte kompenseerimaks söömist.

Kuna söömishäirega inimesel on paaniline hirm paksuks minemise ees, siis ei tasuks jagada nõuandeid nagu Sa peaksid rohkem sööma või Sa oled liiga kõhn. Söömishäirega inimesed tajuvad end liiga paksuna, isegi siis kui nad on eluohtlikult kõhnad.

Ärevustunne on peaaegu alati söömishäirete taustal. Rääkimine ning koosolemise tunne iseenesest vähendavad ärevust ning sellega ka sundmõtlemist.

Otsi spetsialisti abi! Mida varem haigusele abi otsida, seda paremad on tulemused. Ravi viibimine on eriti ohtlik anoreksia puhul. Pereteraapia on tulemuslikuks sekkumisviisiks laste puhul.

Söömishäire tekkes pole mitte keegi süüdi. Ehkki vallandajaks võib sageli olla kellegi poolt antud kommentaar või narrimine, siis otseselt süüdi pole keegi.

Söömishäirete puhul võib täheldada geneetilist eelsoodumust ning isiksusejoont nagu neurootilisus — kalduvus muretsemisele ja soov olla perfektne.

Ühiskonna surve olla sale ning kehtivad iluideaalid soodustavad kehaärevuse teket ja söömishäirete kujunemist.

Söömishäiretest on võimalik paraneda, aga kiireid lahendusi ei ole. Kuna tegemist on tajuhäirega, millega kaasneb ärevustunne, on võtmesõnaks ärevusega toimetulek sellisel viisil, kus pole vajadust kasutada söömiskäitumist toimetulekumehhanismina.

Kui kasvab enesekindlus ning usaldus oma keha vastu, algab paranemine. See võib olla pikk protsess, aga lootusetuid juhtumeid ei ole!