Korduvad küsimused

Diagnoositud söömishäireid on uurimuste kohaselt mõnel protsendil elanikkonnast, kuid häirunud söömiskäitumist esineb märkimisväärselt enam ning selle kohta statistika puudub.
Kõigile söömishäiretele on iseloomulik rahulolematus oma kehaga; tunne, et ei ole toitu ega puhkust „ära teeninud“ ning alaväärsustunne oma keha suhtes.

Söömishäired erinevad indiviidipõhiselt ning need võivad olla ebatüüpilised, kuid üldiselt võib need
jagada kolme rühma:

– Anoreksia- söömisest keeldumine ning tugev piiramine

– Buliimia- söömise piiramine + kontrolli kaotamine + kompenseeriv käitumine (kas toidu
väljutamine oksendamise, diureetikumide, lahtistite abil või ülemäärase treenimise, saunas
higistamise vms abil)

– Ülesöömishäire (binge eating)- kontrollimatud söömishood, millega süüakse ebatavaliselt
suures koguses ja kaloraažis toitu ning millega kaasneb süü- ja häbitunne.
On söömishäireid, mis pole ametlikult diagnoositavad, kuid viitavad samuti häirunud
söömiskäitumisele:

– Ortoreksia- kinnisidee süüa ainult „õigeid“ toite ja vältida „valesid“. See on nö uuema aja
söömishäire, kus põhirõhk pole niivõrd toidu kogusel ja kaloraažil ning kehakaalul, kuivõrd
toidu koostisel. Ortoreksia on sama tõsine probleem kui teised söömishäired ning sellega
võivad kaasneda toitainete puudus, ohtlikud südame- ja neerukahjustused.

– Bigoreksia ehk lihasdüsmorfia- see on peamiselt meestel esinev häire, nö meeste anoreksia,
kus oma keha tajutakse ebapiisavalt lihaselise ja muskulatuursena. Kui anoreksia ja buliimia
keskmes on keharasva vähendamine, siis bigoreksia puhul lihaste kasvatamine. Sageli
kasutavad selle häire all kannatavad steroide, diureetikume ning kõhulahtisteid, samuti
ülemäärast lihaste treenimist.

Kõige enamlevinum on ebatüüpilise söömishäire vorm, kas diagnoositud või diagnoosimata.

 Kehakaalu põhjal pole võimalik aru saada, kas inimesel esineb söömishäire või ei. Söömishäireid
esineb nii alakaaluliste, ülekaaluliste kui ka normaalkaaluliste inimeste seas. Kuna tegemist on
mõtlemise ja tajuhäiretega, on oluline, kuidas inimene mõtleb toidust ning millisena ta tajub oma
keha.
Söömishäiretega kaasnev emotsioon on häbitunne ning seetõttu söömishäiretega inimesed kipuvad
häiret varjama. Kuna tegemist on tajuhäirega, pole söömishäirega inimene tavaliselt võimeline aru
saama, et tegemist on haigusega, seetõttu arvavad nad ise, et neil pole probleeme söömisega

Ohumärgid on:
-Lapse kehakaal ja areng jääb eakaaslastest maha 10-14 aastastel
-Laps kaebab kõhuvalu, iivelduse ja kõhukinnisuse üle, aga ütleb, et ta sööb normaalselt
-Ülemäärane dieedipidamine ning teatud toitudest hoidumine (liha, või, piim, munad jne)
-Ülemäärane treenimine ja suutmatus füüsiliselt paigal püsida (näiteks istuda ühe koha peal)
-Kalorite lugemine ning täpsed teadmised toiduainete kaloraažist

Toiduvalik iseenesest ei viita söömishäirele. Oluline on jälgida, millistel põhjustel laps teatud
toitudest keeldub. Näiteks kui laps on vegan eetilistel kaalutlustel, siis see ei viita häirunud
söömiskäitumisele. Kui aga laps hakkab keelduma teatud toitudest põhjendusega, et need on
„paksuks tegevad“ või „valed“ ning toitude valimine muutub väga jäigaks, nii et see segab normaalset
elu (näiteks ei saa koolisööklas süüa, sest seal on „valed“ toidud) võiks nõu küsida spetsialistilt, kes
oskab hinnata, kas tegemist on söömishäirega.

Milline on söömishäirete seos dieedipidamisega?  Dieedipidamine otseselt ei ole söömishäire, küll aga kaasneb mitmete söömishäiretega toidukoguse
ja kaloraaži piiramine. Dieedipidamine on sageli söömishäirete nö eelkäija, seetõttu tasub olla
ettevaatlik, milliseid sõnumeid anda ülekaalulistele lastele. Kui kujuneb välja uskumus, et
dieedipidamine ning ideaalse kehakaalu tagaajamine on normaalne ja soovitav elustiil, võib sellest
saada alguse söömishäire. Sageli ülekaaluliste inimeste puhul söömishäire märkamine viibib ning ravi
hilineb, sest kehakaal on normaalne, ehkki mõtlemine ja taju on häirunud.
Dieedipidamise muster on pahatihti selline: kehakaalu langetamise eesmärgil peetakse ranget dieeti-
liiga vähene kaloraaž põhjustabs selle, et aju hakkab „vastu töötama“- tekib vastupandamatu isu
(eriti just rasvaste ja magusate toiduainete vastu, mis annavad ajule kiiremini „feel good“ tunde) ja
järgneb ülesöömine (binge). Sellele järgneb süütunne ning soov pidada järgmist dieeti
tahtejõulisemalt ning muster kordub algusest peale.
Seega on oluline saavutada elustiil, kus toitumine on normaalne, pole olemas „õigeid ega valesid“
toite ning liikumine ja treenimine on seotud rõõmutundega, mitte kompenseerimaks söömist (stiilis
„sõin palju ja nüüd teen selle trenniga tasa“).

Kuna söömishäirega inimesel on paaniline hirm „paksuks minemise“ ees, siis ei tasuks jagada
nõuandeid a la „Sa peaksid rohkem sööma“, „Sa oled liiga kõhn“ vms. Söömishäirega inimesed
tajuvad end justnimelt liiga paksuna, isegi siis kui nad on eluohtlikult kõhnad nagu näiteks anoreksia
puhul. Samuti ei tasuks esitada otseseid küsimusi nende kehakaalu kohta, eriti teiste inimeste
kuuldes, kuna kehakaalu avaldamine on seotud suure häbitundega.
Ärevustunne on peaaegu alati söömishäirete taustal ning söömishäirete kujunemise eelduseks, seega
tasub rääkida ja teha tegevusi, mis aitavad vähendada ärevust. Rääkimine ning koosolemise tunne
iseenesest vähendavad ärevust ning sellega ka sundmõtlemist.
Otsi spetsialisti abi! Mida varem haigusele abi otsida, seda paremad on tulemused. Ravi viibimine on
eriti ohtlik anoreksia puhul, kus kehakaalu langus võib põhjustada muutusi ajutegevuses ja
füsioloogias, mis võivad olla pöördumatud.
Söömishäired ei ole vabatahtlik valik ning sellest on lähedastel sageli raske aru saada, MIKS laps
ometigi ei söö (anoreksia) või siis sööb liiga palju ning nad võivad tajuda lapse käitumist
manipulatsioonina ja olla vihased. Sellepärast on oluline, et söömishäirete rehabilitatsioon laste
puhul kaasab ka teisi pereliikmeid. Pereteraapia on tulemuslikuks sekkumisviisiks.

Söömishäire tekkes pole mitte keegi süüdi. Ehkki triggeriks ehk vallandajaks võib sageli olla kellegi
poolt antud kommentaar või narrimine, siis otseselt süüdi pole keegi. Söömihäirete puhul võib
täheldada geneetilist eelsoodumust ning isiksusejoont nagu neurootilisus, mis on kalduvus
muretsemisele ja soov olla „perfektne“ ning hirm teha asju valesti.
Söömishäirete vallandajaks võivad olla elusündmused, millega kaasneb ärevuse tõus ning ebakindlus.
Kui maailmast saab ebakindel paik, mille üle puudub kontroll, siis suureneb vajadus kontrollida oma
keha, sest see annab kontrollitunde.
Ühiskonna surve olla sale ning kehtivad iluideaalid soodustavad kehaärevuse teket ja söömishäirete
kujunemist.

Söömishäiretest on võimalik paraneda, aga kiireid lahendusi ei ole. Kuna tegemist on tajuhäirega,
millega kaasneb ärevustunne, on võtmesõnaks ärevusega toimetulek sellisel viisil kus pole vajadust
toimetulekumehhanismina kasutada söömiskäitumist (ei söömisest loobumist ega ka ülesöömist). Kui
kasvab enesekindlus ning usaldus oma keha vastu, siis algab panemine. See võib olla pikk protsess,
aga lootusetuid juhtumeid ei ole!